Öö on imesoe ja paistab kuu,
Pimedus meil on pargiteil.
Suudlust varjab pink või iidne puu –
oma tuba puudub meil!
Minu südames sa elad kenas päiksepoolses toas.
Minu südames sa elad suure armastuse loal.
Minu südames sa elad, seda keelata ei saa,
sest mu südamesse sisse oled kirjutatud sa.
Siiski meie õnn on noor ja kuum,
mured seda käest ei vii.
Leidub kuskil kord ka meile ruum –
seni trööstin sind ma nii:
Minu südames sa elad kenas päiksepoolses toas.
Minu südames sa elad suure armastuse loal.
Minu südames sa elad, seda keelata ei saa,
sest mu südamesse sisse oled kirjutatud sa.
Peagi punab koit, on kaste maas,
Meile laulab ärkav lind.
praegu piisab sest, kuid hiljem taas
Lohutama pean ma sind:
Minu südames sa elad kenas päiksepoolses toas.
Minu südames sa elad suure armastuse loal.
Minu südames sa elad, seda keelata ei saa,
sest mu südamesse sisse oled kirjutatud sa.