Mulle jäi sust unelm vaid…
Kas üldse vajan rohkem?
On öö niikuinii –
ja õnnest järgi jäänud on vaid killud.
Kuid siiski vajan sind,
kuid siiski kuulen sind
ja ootan ikka sind veel hilju.
Sull' andeks anda võin
oma nukrad ööd ja valu.
Ei öelnud sa head teed,
vaid hoopis, et sa mind ei jäta eal.
Mull' meeldis sinus kõik,
kuid nüüd on vaikne siin
ja taas nii üksi ma, liiga üksi…
Oo, sa vaata tähti öös
ja tunne rõõmu neist –
vaid ära mõtle
minust sa sel hetkel.
Ühtki ööd, mis ammu möödas,
mingi mõte, mingi soov
ei iial ajahõlmast too…
Ootan sind… Su silmi näen…
Mu jaoks neis on ju kevad.
Mul meelest läeb, et sind
ei olla siin mu juures saa, läeb meelest…
Ning siis ma anun,
et taas sind näeksin,
sest sellist head kui sa
ei tea ma teist.