Palus pohli punetab,
aga ööd on uneta,
uneta ööd...
Viimne valgus jagada,
ei saa mõtted magada,
ei saa...
On hindamatu nüüd iga viiv
ning õitseb õhk ja laulab liiv.
Näe, kanarbikulillal sillal
suvi seisab hetkeks, millal
tuled jälle sa, tuled sa?
Oh räägi muust,
ju näed, et käes on sügiskuud,
on sügiskuud.
Palus pohli punetab,
aga ööd on uneta,
uneta ööd, uneta ööd...
Sa suudle mind,
silmad sule siis,
ehk jälle tulen kord,
jälle tulen kord,
tulen ma...