Su huultel nii värskelt kui juunis
punetab maasikavärv;
su juuksed on puravikpruunid,
silmad kui sinine järv.
Neid värve ma näen, neid värve ma tean,
neist laulugi kokku sean ...
Kuid mis värvi on armastus,
kes seda teab?
Mis värvi on armastus?
Kui teaks küll oleks hea!
Su aknad maaliksin kohe just seda värvi ma,
et iga päev mu armastust
siis näeksid sa, siis näeksid sa.
Mürkkollaseks muudab mind ootus,
sinuta maailm on hall,
vaid igatsust leevendav lootus
särab kui hõbekristall.
Neid värve ma näen, neid värve ma tean,
neist laulugi kokku sean ...
Kuid mis värvi on armastus,
kes seda teab?
Mis värvi on armastus?
Kui teaks küll oleks hea!
Su aknad maaliksin kohe just seda värvi ma,
et iga päev mu armastust
siis näeksid sa, siis näeksid sa.
Öö purjetab mustaval laeval,
tuleb siis päev, mul näib,
et roosaka pintsliga taevast,
värvimas koidukiir käib.
Neid värve ma näen, neid värve ma tean,
neist laulugi kokku sean …
Kuid mis värvi on armastus,
kes seda teab?
Mis värvi on armastus?
Kui teaks küll oleks hea!
Su aknad maaliksin kohe just seda värvi ma,
et iga päev mu armastust
siis näeksid sa, siis näeksid sa.